12.-20. september

Tere!

Aeg läheb ruttu. Juba pool septebrit on möödas. Juhtunud on nii mõndagi. Alustagem siis eelmisest talust, kus ma kuni 14. septembrini viibisin. Doktor Heinrich ning tema abikaasa ja tütar olid äärmiselt külalislahked ja ootaksid mind meelsasti järgmisel aastal tagasi. Eks paistab, kas mul avaneb see võimalus :)

Seal talus oli mul veidi rohkem aega kui igal pool mujal siiani. Esimesel päeval aitasin aiast lahti pääsenud lehmakarja tagasi aeda saada. Koristasin laudas ja aitasin heinu loomadele ette visata. Siis tegin jogurtit ja aitasin jogurtipurke täita. Päris palju aega kulus ka antroposoofiliste loengute kuulamisele :) See oli tõesti midagi hingele ja vaimule. Seal talus kulus füüsilisele tööle küll võibolla vähem energiat, kuid vaimne pool oli see-eest väga intensiivne.

Tegemist oli muuseas endise mõisaga, millele kuulus üle 90 ha maad, nüüd ca 30 ha. Ja kõige iluseam vaade mõisa maadele avanes sõnnikuhunniku otsast! Ilma igasuguse naljata. See oli tõepoolest parim koht! Nii, siis järgmisel päeval aitasin heinapuhurit ehitada (või mis iganes selle masina õige nimi on). Kuna heina oli nii palju, et see ei mahtunud enam kuidagi lauda kohale lakka ära, siis pidime osa heina kuskile kaugematesse nurkadesse transportima. Viglaga oleks see olnud meeletu töö ja kuna kõik hein oli tarvis ruttu katuse alla saada, siis kasutasimegi masina abi. Nagu suur tolmuimeja. Täitsa lõbus oli sinna muudkui heina sisse kühvedada ja kuulata kuidas see kolinal ja kahinal kuskile üles lendab, et siis teisest otsast jälle välja paiskuda. Siis ma lugesin raamatut ja uudistasin niisama ringi. Tegin kohupiima ja täitsin kohupiimapurke. Heinrich on vana mõisahoonet korralikult renoveerinud, et see püsti seisaks, ent valmis seminarimajast (milleks see mõeldud oli) on asi veel kaugel, kuna alati on kiire ja alati on vähe raha ja töökäsi. Nii nagu ikka..... Siis mängisin veel veidi klaverit ja küpsetasin lõunasööke ja rääkisin ja kuulasin palju. Ja siis ootamatult saigi aeg otsa ning tuli jälle kott kokku pakkida.

Mul vedas, transpordikulude arvelt hoidsin kõvasti kokku. Nimelt sain Franz Musteri (oma eelmise majutajaga) jutule ning ta pakkus mulle taksoteenust, kuna tal oli nagunii Burgenlangis asju ajada. Niisiis oli ilus mõnus reis läbi Austria Burgenlandi ja siis edasi veel väike lõik rongiga. Ja olingi kohal. Täitsa lõpp - juba teisel päeval oli mul tunne, nagu oleksin siin juba kesteab kui kaua olnud.

Esimesed kaks päeva oli puhas luksus. Nagu puhkus lõunamaal- ujumine soojas vees, päikesepaiste, viinapuuistandused, ratsutamine ja ilusad päikeseloojangud ja imehea söök. Korjasin otse puult viigimarju ja viinamarju. Mõnes mõttes tekkis isegi natuke ebareaalne tunne. Kõik oli kuidagi liiga hea. Õnneks esmaspäev ja teisipäev tasakaalustasid seda kõvast. Nimelt hommikul kell 7 olin jalul ja asusin lambaaeda parandama. Pärastlõunal sõitsin õunapuuistandusse appi. Seal aitasin kastide kaupa õunu rekka peale laadida. Laadimistöö tehti küll traktoritega, ent osa õunu pudenes maha ja osa tuli välja kurjata, sest need olid puhta mädad. See oli must töö. Isegi väga must. Pärast olin pealaest jalatallani musta tolmuga nagu pigiga kaetud ja käed olid kuni küünarnukini sõna otseses mõttes pigimustad ja nii paksu mustusekihiga, et see hakkas kohati juba maha kooruma. Nii kestis see töö kuni õhtul kella 21ni. Siis saadeti meid koju. Teisel päeval oli ennelõunal sama lugu, aga siis oli rohkem abikäsi. Teisipäeva pärastlõunal puhastasin puujuurikat, et sellest lambilühtrit teha. Nii olid korraldused:) Mina olin ülirahul.

Kolmapäev oli hoopis huvitav. Noh, hommikul saime teada huvitava uudise, et kogu kolm või neli rekkatäit õunu, mis me sorteerinud olime, ei sobinud siiski sisseostjale ning see läks kõik kompostiks. Mingi 60 tonni või palju seda oligi... Ja kaks täispikka tööpäeva ligi 25 töötajaga.... Noh, see pani kergelt mõtlema.

Hommikul aitasin silol kile pealt võtta ja vasikale numbreid kõrva panna. Siis tuli aga päeva nael. Nimelt pandi mind ühe hiiglamasuure traktori rooli silohunniku otsa edasi-tagasi sõitma ja uut silo pressima. Algul tundus see päris põnev, aga kuna masin oli üüratu ka silohunnik kõrge ning järskude nõlvadega ja pidurdamistehnika oli mul vahel ikka veel kergelt segane, siis kohati tekkis pisut kõhe tunne. Mitte isegi enda pärast, sest selle masina sees ei juhtuks minuga ilmselt midagi. Aga kõige ümbritseva pärast - seaaed, hooned jne. Aga mul vedas, ei juhtunud midagi :) Õhtul nokitsesin jälle oma lambi-juurika kallal.

Ah jaa, automaatkäigukastiga sõitmise sain ka selgeks, sest siintuleb mul tihti maasturiga ringi vurada. Natuke veier, aga samas isegi täitsa lõbus. Mööda heinamaad sõita näiteks on täitsa vahva lehmade vahel.  Seal on kohati tasasemgi kui teede peal. ATV-ga sain ka sõita. Ja siis veel ühe minibussiga.  Ja mingi väikse traktoriga lautade vahel. Nii et lühidalt kokku võttes on see osa minu ülikoolipraktikast kohe kindlasti masinate käsitlemise esmakursuse nime vääriline. 

Neljapäev kulges üpris rahulikult. Hommikul tegin retsiprookse katusekontruktsiooni plaane, kuna peremees soovis kaevu juurde nn energiaspiraali ehitada (ehk siis sama mis retsiprookne katusekontruktsioon ilma katteta, meenutab püstkoda, aga on korrapärasem). Siis sõitsime karjamaale lehmade juurde, et veepumba akut vahetada, et lahmadel vett oleks. Saime muuseas teada, et teraviljahoidla sein ja katus on sisse varisenud (traktoriga oli liga hoogu satutud). Niisiis läksin tõin vaese traktoristi ära, õnneks oli ta täitsa terve, aga nii õnnetu, et lausa pisar silmas. Siis sõime lõunat ning pärastlõunal küpsetasin kooki. Ja jõudiski kätte reede. Uskumatu kuidas aeg jookseb!

Reede, täna. Hommikul olin abis lehmade juures, aitasin väravaid kinni ja lahti teha, lehmi ühest kohast teise ajada, et laudapõrand sõnnikust puhtaks lükata. Siis kühveldasin neile silo ette. Ja siis saabus järjekordne üllatus. Nimelt peremees Lukas tõi tallu koera. Vaene väike oli tänavale vistud, kõhn nagu luu ja väga arg. Niisiis minu järgmine töö oli koerakuudi koristamine. See oli suur kuut, rohkem nagu tall või poks. Kogu trään tuli välja vedada- plekitükid, penoplast, torud jne jne. Ja seal oli jäle raipehais. Üks siil oli nurka ära koolend, aga minu arvates pidi seal ikka midagi veel olema, et see nii hullusti lehkas. Sain siis lõpuks kõik välja veetud ja oli aeg sööma minna. Pärastlõuna anti mulle vabaks! Viisi koera kuuti/ puuri ja panin ukse kinni. Aga kahe minutiga oli krants mull jälle sabas jooksmas. Tuli välja, et ta oli end muurivarraste vahelt läbi pressinud. Täiesti uskumatu. Varraste vahe võis olla vaid 5 cm ja koer nüüd päris kääbus ka ei ole. Aga nii kõhn, et tuli läbi. Läksin siis temaga hoopis jalutama. Jalutasin tunnikese ja tulin tagasi. Käib küll sabas, aga pai ikka naljalt teha ei lase, jookseb eest ära. Söögiga on kah pirtsakas ja kõige suhtes umbusklik. Aga loodetavasti ta harjub ja kosub. Nimi on vaja veel välja selgitada või välja mõelda. Tarantli leidsin kah kuudi koristamise käigus. Surnud.

Nii, siia paar fotot kah juurde :)

6.-11.september

Nii, tervitus! Jõudsin taas korraks arvutu taha. Vahepeal on juhtunud palju. Elu on siin igavesti kirju. Või noh, eks ma olen selle ise kirjuks teinud. Viimati jäin pooleli vist Edlerhofi juurde. Praegu tundub see juba väga ammu.

6.sept. See oli väga sisukas ja huvitav neljapäev. Hommikul aitasin Dorisel sibulaid puhastada ja kimpu siduda. Siis läksin aitasin pagaritöökojas leiba küpsetada. Kõigepealt taignast pätsid teha ja vormidesse panna, siis väljas leivaahjust söed välja võtta ja ahjupõrand puhtaks peast, siis leivad leivalabidaga sisse lükata. Pärast seda läks asi minu jaoks veelgi põnevamaks, nimelt sain aidata tega biodünaamilises põllumajanduses kasutatavaid preparaate. See oli tõepoolest huvitav, aga praegu ma sellest pikalt ei räägi, muidu ma ei jõua oma jutuga tänasesse päeva välja. Pärastlõunal korjasime ploome. Väga palu ploome. Ikka väga palu. Ja siis me puhastasime neid kuni hilise õhtutunnini. Muist läks kompotiks, muist kuivatamiseks, muist napsi tegemiseks.

7. septembri hommikul pakkisin asju, aitasin juustud, jogurtid ja piimad auto peale laadida ning sõitsin koos Katarinaga (piimaköögi tööline) Grazi maheturule. Sealt läksin ise edasi Grazi rongijaama ning sealt rongiga Leibnitzi ja siis bussiga edasi Leutschachi ja siis edasi jalgsi. Mind jälitas mingi suur must pilv, nii et kiireendasin sammu, niivõrd kui see suure koti ja veel suurema palavusega võimalik oli. Paremal ja vasakul olid suured humalaistandused ja maisipõllud. Kohati ka õlikõrvitsapõllud. Jõudsin õnneks täitsa kuiva nahaga (või tegelikult ikka päris higisena) kohale. Mind võeti taaskord suure lahkusega vastu ja tutvustati majapidamist ja talu ümbrust. Tegemist oli võrdlemisi väikese kohaga. Neil on vaid ca 5 ha maad, millest osa on viinamarjaistandus, osa mustsõstrapõõsaistandus ja ülejäänu mets. Ringkäik viinamarjaistanduses oli väga maitsev. Keldris mahlatünnide vaatlus polnud ka kehvem. Õhtul sain juba veidi kaasa aidata mahlapudelite etiketeerimisega.

8. september algas kena suure hooga- alustuseks sõitsime kõrvitsaseemneõlipressi juurde, et lasta õli pressida. Huvitav oli see, et külmpressitud õli kõrvitsaseemnetest ei tehtagi, sest see ei säili, on mõru maitsega ning hoopis kollane, mitte must nagu tavaline kõrvitsaseemneõli. Niisiis kõigepealt seemned jahvatatakse, siis röstitakse koos veega (et põhja ei kõrbeks) üle 100 kraadi ning siis pannakse pressi alla. Ja siis tuleb ilus must hea lõhnaga õli. Pärast seda atraktsiooni läksime Franzi juurde tagasi, panin jalga kummikud ning sõitsime mustsõstrapõõsaid rohima. Vaesed sõstrad ei paistnud nõgeste ja metsvaarikate vahelt peaaegu väljagi. Kui nõgestest villand sai, sõitsime tagasi ja jõudsime ennelõunat veel mõned pudelid etiketeerida. Siis sõime lõunat, tegime pooletunnise pausi ja siltide kleepimine läks edasi. Pärast seda läksin väikseid sõstraid ja arooniaid kõplama. Põõsad olid heina sisse kohati nii ära kadunud, et pidi kaua otsima. Kõplasin seal mõni tund aega, siis sain enam vähem valmis ja Franz tuli andis mulle järgmise tööotsa- nimelt vaarikate korjamine. See oli vähe toredam. Palju me ei korjanudki, ainult väikse kausi. Pärast seda võtsime kaasa koera Fipsi ning läksime metsa seenele. Pikk ja seiklusterohke seenelkäik oli - järsud nõlvad, natuke läbi soo ja nõgeste ja põldmarjade. Aga naasie suuuuuuure korvitäie sirmikute ja kukeseentega. Ja siis tuli juba õhtusöögi aeg- paneeritud sirmikud koduse majoneesiga! Mmm, see oli hea.

9. september. See oli pühapäev, kui ma nüüd puusse ei pane. Hmm. Siis me käisime matkamas koos Fanzi abikaasa Helga ja tema õdede ja nende lastega. Ronisime mäe otsa, jõime seal klaasikese mahla ja tulime jälle alla tagasi. Tegelikult kestis see muiugi kauem ja oli palju ilusam, kui sellelt eelmisest lausest välja võib lugeda. Sillakesed, ojad, kosed, ilus vaade jne jne. + Kaks koera ja toredad inimesed. Pärast seda väljasõitu sõitsime korraks koju tagasi, ma võtsin oma ID kaardi ning siis sõitsime Sloveeniasse lõunatama (hiline lõuna, kell oli juba 16). Sloveenias on nimelt odavam söök. Täitsa tore oli. Kuulsin sloveenia rahvalaule ja puha. See oli muiugi ainult väike kohvik piiri ääres, aga ikkagi. Siis käisime veel Steiermarki kõige lõunapoolsemas tipus ja ära. Tagasiteel võtsime teeservast kaasa kõik prügi, mis silma hakkas. Franz teeb seda nimelt alati, kui ta just kiirteel ei sõida. See on tal selline hobi. Ja ta ütleb, et see ongi põhjus, miks tal auto alati nimoodi haiseb :D




10. september, see oli juba eile. Eile.... hmm.. ah jaa, meelde tuli. Eile käisin Franzi naabertalu külastamas. See on samuti biodünaamiline talu. Seal elavad Robert ja Judith, kellel on 80 lammast ja üks eesel. Ja siis veel palju viinapuid ja mustsõstraid ja metsa. Ja neli väikest jõmpsikat. Ja kaks suurt külalistemaja. Seal tegin ainult väike ühepäevase visiidi. Aitasin lammaste aed edas nihutada, et loomad värsket muru saaksid. Selle käigus lipsas aga eesel Emil aiapraost välja. Eesel oli aga lammaste karjajuht. Seega tema järel jooksid tänavale ka lambad. Ja nende kõigi järel jooksis Robert. Ja siis mina. Ja siis veel kaks autojuhti, kes olid parasjagu mööda sõitmas. See oli päris naljakas. Õhtupoolikul läksin tagasi perekond Musterite juurde.  Õhtul oli rahulikum. Käisin ainult vaarikaid korjamas. Ja söötsin kanu.

11. september. Hommikul täitsin kõrvitsaseemneõlipudeleid. Muudkui üks liitrine pudel teise järel täitus lõhnava tumeda õliga, mis voolas tünni kraanis nagu must tõrv. Siis kleepisin pudelitele sildid peale. Ning siis pakkisin asjad ja sõitsin Franziga kaasa mahetalusid kontrollima. Härra Muster on nimelt kontrolör. Sõitsime ühte tallu, siis teise ( mist oli juhuslikult see sama, kus ma ka juba käinud olen, Birnstinglite õunaistandus. See oli tore taaskohtumine). Ja kolmas koht oli kusagi eriti kaugel. Sinna sõitsime päris mitu tundi. Vahepeal käisime lõunat söömas. Siis sõitsime üles mäkke. Mõlemal pool teed oli ainult mets-mets-mets. Peaaegu nagu eestis, aga nõlv oli tunduvalt järsem. Ja siis ütles auto, et kütus saab kohe vasti otsa. Mõtlesime juba plaane, kuhu ööbima jääda ja mida hommikusöögiks otsida, kui jõudsime ikkagi lõpuks kohale. See oli eriti suure elumajaga talu. Ja majas oli lift! Ja uks käis sõrmejäljega lahti ja elutoast avanes imeilus panoraam. Võttis täitsa pahviks. Noh, siis aasime seal natuke juttu, Franz täitis ankeedid ära ja õnneks saime perenaiselt paar liitrit diislit, et edasi sõita. See oli ilus koht. Niisiis tegime seal ühe mõnusa jalutuskäigu koos koeraga. Ilm oli ilus, vaade oli ilus. Kõik oli nagu tellitud! Siis sõitsime veidi maad tagasi, kus Franz mind ühte rongijaama pani, kust sain edasi Grazi sõita. Grazist sõitsin edasi trammi ja bussiga Fassbergi (Grazi külje all). Ja siin ma nüüd olengi. Ei tea veel täpselt, mis mind homme ees ootab, sest jõudin kohale pimedas ja loomi pole veel näinud. Aga pererahvas on taaskord lahke ja igati tore ning usun, et sellest tuleb üks järjekordne positiivne kogemustepagas. Kui ma ei eksi, siis siin on lehmad ja kanad. Aga ma pole neid veel näinud. Siin olen kuni 14. või 15. septembrini ja siis sõidangi juba oma viimasesse peatuskohta Burgenlandis. Täna lubasin pilte ka panna. Siin nad on:

30.august-5.september

Tere jälle. Nüüd jäi väheke pikem paus sisse ja vahepeal on päris palju juhtunud. Alustagem siis ärasõidust. 30.augustil ärkasin vara, pakkisin asjad ning läksin hommikust sööma. Rääkisin veel Norbertiga paar sõna juttu ning siis oligi aeg sõitma hakata. Esimene ots Salzburg Süd- Salzburg Haupbahnhof. Seal oli mul pool tundi vaba aega ning siis järgmise rongiga edasi Grazi suunas. Sügis tuleb, siis tuleb ikka ära lõunasse lennata. Naljakas on see, et saksa keeles on rändlind Zugvogel ja ligtsalt Zug on rong :) Nii et ma olingi rändlind ja lendasin rongiga lõunasse Grazi.

Grazis oli mul veel tund aega vaba aega, mida kasutasin jalgade sirutamiseks. Ainult selle jalgade sirutamisega läks nahk päris märjaks, sest ilm oli palav ja 20 kg kott seljas. Aga tore oli ikka, ostsin poest kastaneid ja nosisin neid tee peal. Siis läksin järgmise rongiga Köflachi, veel veidi lõuna poole, kuhu proua Doris Edler mulle autoga vastu tuli. Doris on väga südamilk ja äge vanaproua. Teepeal käisime jäätist söömas ning sõitsime Edler Hofi.

Niisiis 30.-31. august olin Edler Hofis (ja olen nüüd jälle siin kuni tulevase reedeni). Siin on piimalehmad ning põhitoodanguks on juustud, jogurtid, või, piim jms, mida viiakse nii turule, mahepoodisesse kui saadetakse tellimuse peale. Juustusid on 10 sorti. Lisaks on neil muidugi kõik muu talupidamise juurde kuuluv (st kanad, sead, kassid, köögiviljaaed, viljapuud jne). Ja oh seda õnne- siin on tiik!!! Vesi on muidugi külm nagu kaevus, aga pole hullu, vahemalt saab vette minna :)
30. augustil vaatasin kuidas lehmi lüpstakse. Võin ilma igasuguse kahtluseta öelda, et siinsed lehmad on küll ikka väga õnnelikud. Nende päralt on terve suur heinamaa, pool parklat koos traktoritega, tall ohtra kuldse põhuga ja sügamismasinad ja suur joogiküna ning muidugi virnade kaupa heinapalle (ainult kuiv hein, ei mingit silo). Lüpstakse küll masinatega, ent enne võetakse alati käsitsi ka piimaproov, veendumaks, et piima kvaliteet on korras. Voodi on siin kõrge, suur ja lai ja pehme nagu sulehunnik. Söök on kõik kohalik (va suhkur, sool ja veel mõned kuivained). Mööbel tuleb kõik omast metsast. Vesi tuleb allikast ja jookseb pärast biopuhastussüsteeme tagasi ojja. Ideaalne! Ainult tööd on palju, nagu vist alati...

31. augusti hommikul põrutasime Dorisega järgmisse kohta. Nimelt Birgiti ja Steffani juurde õunapuuistandusse. Seal võeti mind lahkete naeratustega vastu ja viidi kohe õunapuude juurde, kus olid suured ja punased õunad ja puud ise olid väiksed nagu põõsad. Aga see oli sellegipoolest biodünaamiline, ei mingit kunstlikku väetamist ega mürgitamist. Pool päeva korjasin koos kahe Afganistaani põgenikuga neid ileilusaid "poeõunu". Siis oli lõunapaus väga hea söögi ja värske õunamahla ja õunastritsliga. Ning seejärel läkime taas korjama. Seekord ühines meiega ka Birgiti kolleeg Ramy Egiptusest. Igavesti vahva seltskond oli koos! Õhtul läksime koju tagasi ning rääkisime  juttu ja sõime õhtust. Lisaks õunapuuistandustele (kokku 20 ha) tegelevad Birgit ja Stefan ka taastuvenergia projektide kirjutamisega (koostöös Türgi ja Egiptusega) ning veel mingi tehnikafirmaga (kiipide tegemine vms). Peres on ka väike 4-aastane tüdrukutirts, kellega ma igal õhtul mängida sain :D


Laupäeval sorteerisin veidi õunu ning läksin siis šamaani juurde. Ee, tegemist on niisiis õunapuuaia kaasomanikuga, täiseti normaalse naisterahvaga, kes teeb muuseas ka šamaanikursusi. Ei midagi pöörast, lihtsalt räägib metsahaldjatest ja energiavoogudest jms. Väga põnev oli. Vaatasime filmi "Intelligente Bäume", mis on küll saksa keeles, aga soovitan ikkagi kõigil vaadata. See oli kohati päris muljetavaldav. Siis käisime Grazi ürgmetsas jalutamas. Müstiline! Ühe puu läbimõõt oli ma arvan 3-4 m. Tõsine hiiglane. Ainult fataka unustasin kahjuks maha.

Pühapäeva ennelõuna möödus taas šamaan Sonja juures. Seekord kulus enamus aega niisama jutustamisele ja koogi söömisele (sest enamik osalejaid olid keskealise või vanemad naisterahvad). Pärastlõuna oli päris rahulik. Jalutasin esiteks tund aega, sest ma ei saanud Birgiti juurde sisse, uks oli lukus ja neid polnud kodus. Kui pikalt ringilt tagasi jõudsin, oli uks endiselt lukus. Siis istusin tund aega aias ja mõtlesin oma huviringi aastapaani valmis. Siis läksin teisele jalutuskäigule ja kõndisin jälle kena tund aega. Kui tagasi jõudsin, ei olnud ikka veel kedagi kodus. Ja siis lõpuks tuli Stefani isa ja andis mulle võtme. Pererahvas ise oli ühes teises istanuses heina niitmas (seda tehakse vikatitega).

Ja siis varsti saigi pühapäev otsa ja tuli taas töökas esmaspäev. Korjasime pool päeva õunu koos Afganistaani põgenikega. Teise pool päeva sidusime küdooniate oksi kinni. Ah jaa, lisaks õunapuudele on neil ka küdooniad ja viinapuud. See oli päris raske töö, kuna vilju oli palju ja need olid suure ja rasked. Paljud oksad olid kahjuks juba ära murdunud. Aga päästsime mis päästa andis. Muuseas, võrk, mis istanduse kohal on, ei ole mõeldus lindude eest kaitseks, vaid see kaitseb rahe eest. Linnud saavad külgedelt sisse lennata. Õhtul tegime pidulikuma õhtusöögi, sõime ja ajasime juttu.

Teisipäeval hakkasime mina Stefan kahekesi õunu sorteerima (1. ja 2. klassi õunad). Teisi selle töö juurde ei lubatud, sest neil oli õuntega liiga vähe kogemusi ja see töö on väga täpne. Aju peab kogu aeg töötama ja mõtet uitama lasta ei saa. Iga väike täpp ja plekk loeb, sest plekilise õunad lähevad paari päevaga halvaks ja nakatavad ka teisi. Aga õunad peavad veebruarini müügikõlbulikud seisma. See oli päris kurnav töö. Terve ennelõuna ja terve pärastlõuna. Aga samas nii ilus oli pärast neid suuri kaste 1. klassi imeilusaid punaseid õunu vaadata ja mõelda, et selle kõik tegin mina :) (Õunu ma muidgi ise ei teinud...) Õhtul oli taas lahkumise meeleolu, sest pidin tas teele minema. Mängisin veel veidi klaverit (ah jaa, see jäi ütlemata, et mul oli oma toas kaver!). Märgisin väikse tüdrukutirtsuga memorit ja hakkasin vaikselt asju pakkima.

Tän hommikul viis Birgit mind autoga ühte kohtumispaika, kus istuisin järgmise auto peale ning mind toodi tagasi Edler Hofi. Täna korjain ja puhastasin ploome (ma olen selle töö juba päris käppa saanud, läheb nagu ludinal) ning panime kuivama. Siis sõime lõunat, siis käisin korra ujumas ja siis niitsin muru kuni õhtuni. Nooo vot! Ja nii saigi jälle üks päev otsa. Homme on neljapäev- siin talus tähendab see leivaküpsetuspäeva. Loodan, et saan ka käe külga panna :)

Kõike kena! Pilte ma palju pole teha jõudnud. Need tulevad järgmine kord. Tervitan teid kõiki!

Viimased päevad Schiebelite juures

27. august möödus üsnagi tavaline esmaspäev. Aga külm oli. Hommikul oli ainult 5 kraadi sooja. Seekord jäid mulle ainult kanad, sest järgmine praktikant sai kitsed ja lambad enda hoole alla. Pärast hommikust kanade talitamist läksin maisi korjama. Kõik tõlvikud korjasin ära. Aga pooled olid hanede poolt juba ära nutserdatud. Haned olid küll kenasti omas aias ja väga süütute nägudega. Aga vahest oleks siiski tark ümber aiamaa kah eraldi aed teha. Vanasti ju nii tehtigi- loomadel polnud aida vaja, neil oli karjane. Aga toidutaimi pidi ikka loomade eest kaitsma.

Pärast maisi korjamist lõikasin kõik türgioad juurelt maha ja ladisin suurde kärru. Juured tasub maasse jätta, sest siis mügarbakterid jätkavad veel natuke aega oma lämmastiku sidumist ning see teeb mullale ainult head. Vot selline nipp. Kui oad kõik kärus olid, vedasin ma nad päikse kätte, sest seal oli soojem istuda ja ube taimede küljest ära korjata. Naljakas, mõned oataimed kasvasidki otse kaunast. Kaun oli otsapidi mulda sattunud ja sellest kasvaski oataim, nii et see püstine mulda torgatud uba oli nagu vars. Seda ma polnud veel varem näinud. Pärast ubade puhastamist läksin teistele appi heina riisuma. See töö on vist igikestev... kui muud teha pole, siis heina saab siin vist alati teha :D
Seekord riisusime ka looduskaitsealalt, soiselt maalt mätaste vahelt ja oja pervelt. Paar korda kukkusin mõnda auku kah, aga õnneks on mul pikad kummikud. Pärastlõunal tegin jälle väikse mõnusa jalutuskäigu. Siis läksin mune korjama ja kaaluma nagu alati. Sain jälle kena 360 muna tembeldatud ja kastidesse laotud. Pärast seda läksin aitasin jälle heina riisuda. Tagasisõit oli mõnus- mäes alla traktori kopa peal heinakuhja otsas. Nagu liftiga. Õhtul pakkisin asju järgmise päeva matkaks.

28. august, oi, see oli kindlasti üks selle kogu reisi tipphekti. Sõna otseses mõttes. Sest ma jõudsingi mäe tippu! Untersbergi tippu. Alustasime alt ca 400 m kõrguselt. Juba all oli kõik nii ilus, et ma arvasin, et mulle sellest juba täitsa piisab. Aga mida kõrgemale me jõudsime ja mida märjemaks selg läks, seda laiemaks venis minu naerusuu, kui ma kõiki neid imelisi vaateid nägin. Võimas! Matkasime koos Betina (ma arvasin algul ekslikult, et ta nimi on Tiina, aga eks ma olengi halva kuulmisega...), Magdalena ning kolme poisi Tailany, Denize ja Salvatoriga. Uskumatu, see Deniz, kes on ise pisike nagu piparkoogimehike (vast 8 aastane) pani sellise tempoga meist ette, paljajalu üle kivide, ise veel naeris kah. Ei tea, kust tal kõik see energia tuli. Tore oli vaadata, kuidas loodus meie ümber muutus. Algul olid suured pöögid ja nulud ning alustaimestik puudus täielikult. Siis hakkasid puud järjest madalamaks jääma, rohkem tuli okaspuid, ka mändi ning puud olid hõredamalt ja nende all kasvasid sõnajalad, rohttaimed ja puhmad. Pihlakaid ja leedreid oli ka palju. Lõpuks olid ainult männid ja maapind oli täitsa kivine. Ja arvake ära, mille peal me kõndisime ... ei millegi muu kui marmori peal. See oli muljetavaldav! Tee läks järjest järsemaks ja järsemaks. Lõpuks said puud üldse otsa ja oli ainult natuke muru, puhmaid ja männitihnikuid.

Siis tegime lõunapausi ja sõime oma võileibu. Seal oli küll ka üks kohvik, aga me ajasime odavamalt läbi. Seal olime juba 970 m kõrgusel ja alguspunktist ca 6 km kaugusel. Seal sain teada, et üllatus-üllatus, see polegi enam Austria vaid Saksamaa! Nii et Saksamaal kah ära käidud :) Pool Untersbergist kuulub Austriale, ja pool Saksamaale. Pärast lõunapausi läksime Magdalena ja lastega Saksamaa suurimasse jääkoopasse. Kui ma nüüd arvasin, et ma olen sel päeval juba piisavalt häid elamusi saanud, siis nüüd selgus, et alati saab veel paremaks minna.

Jääkoopas oli külm, -1 C. Sinna läksime jopede ja kiivritega. Giidionu oli väga tore ja rääkis väga põnevalt. Ilmselt osast informatsioonist jäin ma siiski oma keeleoskamatuse tõttu kahjuk ilma, aga see, millest ma aru sain oli juba niigi küllalt põnev. Jää, millel me seisime, oli 30 m paks. Juba puhtalt selle ette kujutamine võttis hetke aega. Kui lampidega alla läksime, läks õhk veel külmemaks. Magneesiumipulga valgel nägime jää kihilisust. Täitsa triibuline oli. Kõige vanemad kihid on 3000 a vanad... selle ettekujutamine võttis kah tsipake aega (kui nüüd ajaloo peale mõtlema hakata, siis see oli ju enne Kristust ja enne Vana-Roomat  ja enne Vana- Kreekat isegi... Vist kuskil seal Kreeta-Mükeene ajal. Ja see jää seal meie jalgade all oli ikka see sama.)

Kui me lõpuks sealt koopast välja tulime ja tagasi alla kohviku juurde jõudsime, kus Betina meid ootas ja kotte valvas, oli kell juba pool neli. Siis selgus, et kuna ma pidin pool kuus viimase gondeli peale jõudma, et alla sõita, siis tuli mul teistest lahku minna ja lühem tee võtta. Niisiis jätsin hüvasti. Neid kõiki ma enam ei näe (vähemalt mitte selle reisi jooksul). Alustasin üksi kahetunnist mäkketõusu. See oli fantastiline! Kivid, järsud nõlvad, imeilusad vaated, suured mäed, superhea ilm. Kõige selle keskel oli nii mõnus väike tunne. Rada kulges kohati läbi mäe, kohati tuli kasutada redeleid. See oli päris järsk. Vahepeal ei saanudki õieti aru, et tegu pn matkarajaga. Tuli lihtsalt müüda kive üles ronida. Ja siis läbi männitihniku. Seal olid mingid huvitavad mustad linnud, kes meenutasid välimuselt musträstaid, aga olid veidi suuremad ja teistsuguse kehaehitusega ning tegid hoopis teistsugust häält. Tegelikult päris ilusat häält. Ja manööverdada oskasid nad eriti hästi.

Kunagi, kui ma juba päris mitu vahepausi olin teinud, et hingamisrütm jälle paika saada ja mitte liiga üle kuumeneda, jõudsingi tippu. Seal oli kummaliselt palju männitihnikuid. Mustikad ja pohlad kasvasid ka. 1853 m. Nii et ca 1,4 km kõrgemal kui alguspunkt. Noh, siis ma imetlesin seal korraks seda ilusat vaadet. Aga siis läksin jälle edasi, sest ma ei kujutagi ette, mis ma oleks teinud, kui ma oleks viimasest gondelist maha jäänud (mäe otsas männipõõsa alla kerra tõmmanud?) Noh, õnneks ma ikka jõudsin selle viimase gondli peale. Aga enne seda tuli veel natuke mäest üles ja alla kõndida. Alla sõitmine oli kah päris äge. See oli ikka väga järsk. Vahepeal kõikus  kah natuke. See oli ikka natuke kõrgemal kui Otepää seikluspargi linnamäe laskumine :) Aga seinad olid kah ümber ja põrand all ja katus peal. Õhtul jõudsin kenast koju, pesin sõin ja läksin magama...

et täna hommikul kell 4.45 taas virk ja kraps olla ning minna õue biodünaamilist preparaati segama. Täpselt tund aega. Selle aja peale läks õues juba valgeks. Kui segamisega valmis sain, läksin kohe pritsiga aeda ja vihmutasin kõik taimed ära. Suurem osa läks siiski traktoriga põllule. Seda tegi Norbert.

Siis sõin hommikust, toitsin kasse ja kalu (tavaliselt teeb seda Betina, aga nad on ju endiselt mägedes matkal). Ja siis loomulikult kanad. Siis kaalusin eelmise päeva mune, mida Norbert polnud teha jõudnud ning seejärel puhastasin jälle ämbritäie ploome. Siis tegin vahepausi, helistasin järgmisse tallu, et olen homme sinna tulemas ning siis läksin teisele praktikandile Alexandrile appi maisipeenrast villa ära kakkuma. Jälle see tore töö :D  Aga nüüd sai kõik vill ära võetud, nii et ma loodan, et mul seda tööd rohkem teha ei tule. Natuke rohisin veel peenraid ka ja siis tuligi juba lõunaaeg. Ja pärast lõunasööki istusin siia arvuti taha, et viimased rongipiletid ära osta ja teistega oma toredaid elamusi jagada. Nii, ja nüüd pildid: