Pärast maisi korjamist lõikasin kõik türgioad juurelt maha ja ladisin suurde kärru. Juured tasub maasse jätta, sest siis mügarbakterid jätkavad veel natuke aega oma lämmastiku sidumist ning see teeb mullale ainult head. Vot selline nipp. Kui oad kõik kärus olid, vedasin ma nad päikse kätte, sest seal oli soojem istuda ja ube taimede küljest ära korjata. Naljakas, mõned oataimed kasvasidki otse kaunast. Kaun oli otsapidi mulda sattunud ja sellest kasvaski oataim, nii et see püstine mulda torgatud uba oli nagu vars. Seda ma polnud veel varem näinud. Pärast ubade puhastamist läksin teistele appi heina riisuma. See töö on vist igikestev... kui muud teha pole, siis heina saab siin vist alati teha :D
Seekord riisusime ka looduskaitsealalt, soiselt maalt mätaste vahelt ja oja pervelt. Paar korda kukkusin mõnda auku kah, aga õnneks on mul pikad kummikud. Pärastlõunal tegin jälle väikse mõnusa jalutuskäigu. Siis läksin mune korjama ja kaaluma nagu alati. Sain jälle kena 360 muna tembeldatud ja kastidesse laotud. Pärast seda läksin aitasin jälle heina riisuda. Tagasisõit oli mõnus- mäes alla traktori kopa peal heinakuhja otsas. Nagu liftiga. Õhtul pakkisin asju järgmise päeva matkaks.
28. august, oi, see oli kindlasti üks selle kogu reisi tipphekti. Sõna otseses mõttes. Sest ma jõudsingi mäe tippu! Untersbergi tippu. Alustasime alt ca 400 m kõrguselt. Juba all oli kõik nii ilus, et ma arvasin, et mulle sellest juba täitsa piisab. Aga mida kõrgemale me jõudsime ja mida märjemaks selg läks, seda laiemaks venis minu naerusuu, kui ma kõiki neid imelisi vaateid nägin. Võimas! Matkasime koos Betina (ma arvasin algul ekslikult, et ta nimi on Tiina, aga eks ma olengi halva kuulmisega...), Magdalena ning kolme poisi Tailany, Denize ja Salvatoriga. Uskumatu, see Deniz, kes on ise pisike nagu piparkoogimehike (vast 8 aastane) pani sellise tempoga meist ette, paljajalu üle kivide, ise veel naeris kah. Ei tea, kust tal kõik see energia tuli. Tore oli vaadata, kuidas loodus meie ümber muutus. Algul olid suured pöögid ja nulud ning alustaimestik puudus täielikult. Siis hakkasid puud järjest madalamaks jääma, rohkem tuli okaspuid, ka mändi ning puud olid hõredamalt ja nende all kasvasid sõnajalad, rohttaimed ja puhmad. Pihlakaid ja leedreid oli ka palju. Lõpuks olid ainult männid ja maapind oli täitsa kivine. Ja arvake ära, mille peal me kõndisime ... ei millegi muu kui marmori peal. See oli muljetavaldav! Tee läks järjest järsemaks ja järsemaks. Lõpuks said puud üldse otsa ja oli ainult natuke muru, puhmaid ja männitihnikuid.
Siis tegime lõunapausi ja sõime oma võileibu. Seal oli küll ka üks kohvik, aga me ajasime odavamalt läbi. Seal olime juba 970 m kõrgusel ja alguspunktist ca 6 km kaugusel. Seal sain teada, et üllatus-üllatus, see polegi enam Austria vaid Saksamaa! Nii et Saksamaal kah ära käidud :) Pool Untersbergist kuulub Austriale, ja pool Saksamaale. Pärast lõunapausi läksime Magdalena ja lastega Saksamaa suurimasse jääkoopasse. Kui ma nüüd arvasin, et ma olen sel päeval juba piisavalt häid elamusi saanud, siis nüüd selgus, et alati saab veel paremaks minna.
Jääkoopas oli külm, -1 C. Sinna läksime jopede ja kiivritega. Giidionu oli väga tore ja rääkis väga põnevalt. Ilmselt osast informatsioonist jäin ma siiski oma keeleoskamatuse tõttu kahjuk ilma, aga see, millest ma aru sain oli juba niigi küllalt põnev. Jää, millel me seisime, oli 30 m paks. Juba puhtalt selle ette kujutamine võttis hetke aega. Kui lampidega alla läksime, läks õhk veel külmemaks. Magneesiumipulga valgel nägime jää kihilisust. Täitsa triibuline oli. Kõige vanemad kihid on 3000 a vanad... selle ettekujutamine võttis kah tsipake aega (kui nüüd ajaloo peale mõtlema hakata, siis see oli ju enne Kristust ja enne Vana-Roomat ja enne Vana- Kreekat isegi... Vist kuskil seal Kreeta-Mükeene ajal. Ja see jää seal meie jalgade all oli ikka see sama.)
Kui me lõpuks sealt koopast välja tulime ja tagasi alla kohviku juurde jõudsime, kus Betina meid ootas ja kotte valvas, oli kell juba pool neli. Siis selgus, et kuna ma pidin pool kuus viimase gondeli peale jõudma, et alla sõita, siis tuli mul teistest lahku minna ja lühem tee võtta. Niisiis jätsin hüvasti. Neid kõiki ma enam ei näe (vähemalt mitte selle reisi jooksul). Alustasin üksi kahetunnist mäkketõusu. See oli fantastiline! Kivid, järsud nõlvad, imeilusad vaated, suured mäed, superhea ilm. Kõige selle keskel oli nii mõnus väike tunne. Rada kulges kohati läbi mäe, kohati tuli kasutada redeleid. See oli päris järsk. Vahepeal ei saanudki õieti aru, et tegu pn matkarajaga. Tuli lihtsalt müüda kive üles ronida. Ja siis läbi männitihniku. Seal olid mingid huvitavad mustad linnud, kes meenutasid välimuselt musträstaid, aga olid veidi suuremad ja teistsuguse kehaehitusega ning tegid hoopis teistsugust häält. Tegelikult päris ilusat häält. Ja manööverdada oskasid nad eriti hästi.
Kunagi, kui ma juba päris mitu vahepausi olin teinud, et hingamisrütm jälle paika saada ja mitte liiga üle kuumeneda, jõudsingi tippu. Seal oli kummaliselt palju männitihnikuid. Mustikad ja pohlad kasvasid ka. 1853 m. Nii et ca 1,4 km kõrgemal kui alguspunkt. Noh, siis ma imetlesin seal korraks seda ilusat vaadet. Aga siis läksin jälle edasi, sest ma ei kujutagi ette, mis ma oleks teinud, kui ma oleks viimasest gondelist maha jäänud (mäe otsas männipõõsa alla kerra tõmmanud?) Noh, õnneks ma ikka jõudsin selle viimase gondli peale. Aga enne seda tuli veel natuke mäest üles ja alla kõndida. Alla sõitmine oli kah päris äge. See oli ikka väga järsk. Vahepeal kõikus kah natuke. See oli ikka natuke kõrgemal kui Otepää seikluspargi linnamäe laskumine :) Aga seinad olid kah ümber ja põrand all ja katus peal. Õhtul jõudsin kenast koju, pesin sõin ja läksin magama...
et täna hommikul kell 4.45 taas virk ja kraps olla ning minna õue biodünaamilist preparaati segama. Täpselt tund aega. Selle aja peale läks õues juba valgeks. Kui segamisega valmis sain, läksin kohe pritsiga aeda ja vihmutasin kõik taimed ära. Suurem osa läks siiski traktoriga põllule. Seda tegi Norbert.
Siis sõin hommikust, toitsin kasse ja kalu (tavaliselt teeb seda Betina, aga nad on ju endiselt mägedes matkal). Ja siis loomulikult kanad. Siis kaalusin eelmise päeva mune, mida Norbert polnud teha jõudnud ning seejärel puhastasin jälle ämbritäie ploome. Siis tegin vahepausi, helistasin järgmisse tallu, et olen homme sinna tulemas ning siis läksin teisele praktikandile Alexandrile appi maisipeenrast villa ära kakkuma. Jälle see tore töö :D Aga nüüd sai kõik vill ära võetud, nii et ma loodan, et mul seda tööd rohkem teha ei tule. Natuke rohisin veel peenraid ka ja siis tuligi juba lõunaaeg. Ja pärast lõunasööki istusin siia arvuti taha, et viimased rongipiletid ära osta ja teistega oma toredaid elamusi jagada. Nii, ja nüüd pildid:
