Aeg läheb ruttu. Juba pool septebrit on möödas. Juhtunud on nii mõndagi. Alustagem siis eelmisest talust, kus ma kuni 14. septembrini viibisin. Doktor Heinrich ning tema abikaasa ja tütar olid äärmiselt külalislahked ja ootaksid mind meelsasti järgmisel aastal tagasi. Eks paistab, kas mul avaneb see võimalus :)
Seal talus oli mul veidi rohkem aega kui igal pool mujal siiani. Esimesel päeval aitasin aiast lahti pääsenud lehmakarja tagasi aeda saada. Koristasin laudas ja aitasin heinu loomadele ette visata. Siis tegin jogurtit ja aitasin jogurtipurke täita. Päris palju aega kulus ka antroposoofiliste loengute kuulamisele :) See oli tõesti midagi hingele ja vaimule. Seal talus kulus füüsilisele tööle küll võibolla vähem energiat, kuid vaimne pool oli see-eest väga intensiivne.
Tegemist oli muuseas endise mõisaga, millele kuulus üle 90 ha maad, nüüd ca 30 ha. Ja kõige iluseam vaade mõisa maadele avanes sõnnikuhunniku otsast! Ilma igasuguse naljata. See oli tõepoolest parim koht! Nii, siis järgmisel päeval aitasin heinapuhurit ehitada (või mis iganes selle masina õige nimi on). Kuna heina oli nii palju, et see ei mahtunud enam kuidagi lauda kohale lakka ära, siis pidime osa heina kuskile kaugematesse nurkadesse transportima. Viglaga oleks see olnud meeletu töö ja kuna kõik hein oli tarvis ruttu katuse alla saada, siis kasutasimegi masina abi. Nagu suur tolmuimeja. Täitsa lõbus oli sinna muudkui heina sisse kühvedada ja kuulata kuidas see kolinal ja kahinal kuskile üles lendab, et siis teisest otsast jälle välja paiskuda. Siis ma lugesin raamatut ja uudistasin niisama ringi. Tegin kohupiima ja täitsin kohupiimapurke. Heinrich on vana mõisahoonet korralikult renoveerinud, et see püsti seisaks, ent valmis seminarimajast (milleks see mõeldud oli) on asi veel kaugel, kuna alati on kiire ja alati on vähe raha ja töökäsi. Nii nagu ikka..... Siis mängisin veel veidi klaverit ja küpsetasin lõunasööke ja rääkisin ja kuulasin palju. Ja siis ootamatult saigi aeg otsa ning tuli jälle kott kokku pakkida.
Mul vedas, transpordikulude arvelt hoidsin kõvasti kokku. Nimelt sain Franz Musteri (oma eelmise majutajaga) jutule ning ta pakkus mulle taksoteenust, kuna tal oli nagunii Burgenlangis asju ajada. Niisiis oli ilus mõnus reis läbi Austria Burgenlandi ja siis edasi veel väike lõik rongiga. Ja olingi kohal. Täitsa lõpp - juba teisel päeval oli mul tunne, nagu oleksin siin juba kesteab kui kaua olnud.
Esimesed kaks päeva oli puhas luksus. Nagu puhkus lõunamaal- ujumine soojas vees, päikesepaiste, viinapuuistandused, ratsutamine ja ilusad päikeseloojangud ja imehea söök. Korjasin otse puult viigimarju ja viinamarju. Mõnes mõttes tekkis isegi natuke ebareaalne tunne. Kõik oli kuidagi liiga hea. Õnneks esmaspäev ja teisipäev tasakaalustasid seda kõvast. Nimelt hommikul kell 7 olin jalul ja asusin lambaaeda parandama. Pärastlõunal sõitsin õunapuuistandusse appi. Seal aitasin kastide kaupa õunu rekka peale laadida. Laadimistöö tehti küll traktoritega, ent osa õunu pudenes maha ja osa tuli välja kurjata, sest need olid puhta mädad. See oli must töö. Isegi väga must. Pärast olin pealaest jalatallani musta tolmuga nagu pigiga kaetud ja käed olid kuni küünarnukini sõna otseses mõttes pigimustad ja nii paksu mustusekihiga, et see hakkas kohati juba maha kooruma. Nii kestis see töö kuni õhtul kella 21ni. Siis saadeti meid koju. Teisel päeval oli ennelõunal sama lugu, aga siis oli rohkem abikäsi. Teisipäeva pärastlõunal puhastasin puujuurikat, et sellest lambilühtrit teha. Nii olid korraldused:) Mina olin ülirahul.
Kolmapäev oli hoopis huvitav. Noh, hommikul saime teada huvitava uudise, et kogu kolm või neli rekkatäit õunu, mis me sorteerinud olime, ei sobinud siiski sisseostjale ning see läks kõik kompostiks. Mingi 60 tonni või palju seda oligi... Ja kaks täispikka tööpäeva ligi 25 töötajaga.... Noh, see pani kergelt mõtlema.
Hommikul aitasin silol kile pealt võtta ja vasikale numbreid kõrva panna. Siis tuli aga päeva nael. Nimelt pandi mind ühe hiiglamasuure traktori rooli silohunniku otsa edasi-tagasi sõitma ja uut silo pressima. Algul tundus see päris põnev, aga kuna masin oli üüratu ka silohunnik kõrge ning järskude nõlvadega ja pidurdamistehnika oli mul vahel ikka veel kergelt segane, siis kohati tekkis pisut kõhe tunne. Mitte isegi enda pärast, sest selle masina sees ei juhtuks minuga ilmselt midagi. Aga kõige ümbritseva pärast - seaaed, hooned jne. Aga mul vedas, ei juhtunud midagi :) Õhtul nokitsesin jälle oma lambi-juurika kallal.
Ah jaa, automaatkäigukastiga sõitmise sain ka selgeks, sest siintuleb mul tihti maasturiga ringi vurada. Natuke veier, aga samas isegi täitsa lõbus. Mööda heinamaad sõita näiteks on täitsa vahva lehmade vahel. Seal on kohati tasasemgi kui teede peal. ATV-ga sain ka sõita. Ja siis veel ühe minibussiga. Ja mingi väikse traktoriga lautade vahel. Nii et lühidalt kokku võttes on see osa minu ülikoolipraktikast kohe kindlasti masinate käsitlemise esmakursuse nime vääriline.
Neljapäev kulges üpris rahulikult. Hommikul tegin retsiprookse katusekontruktsiooni plaane, kuna peremees soovis kaevu juurde nn energiaspiraali ehitada (ehk siis sama mis retsiprookne katusekontruktsioon ilma katteta, meenutab püstkoda, aga on korrapärasem). Siis sõitsime karjamaale lehmade juurde, et veepumba akut vahetada, et lahmadel vett oleks. Saime muuseas teada, et teraviljahoidla sein ja katus on sisse varisenud (traktoriga oli liga hoogu satutud). Niisiis läksin tõin vaese traktoristi ära, õnneks oli ta täitsa terve, aga nii õnnetu, et lausa pisar silmas. Siis sõime lõunat ning pärastlõunal küpsetasin kooki. Ja jõudiski kätte reede. Uskumatu kuidas aeg jookseb!
Reede, täna. Hommikul olin abis lehmade juures, aitasin väravaid kinni ja lahti teha, lehmi ühest kohast teise ajada, et laudapõrand sõnnikust puhtaks lükata. Siis kühveldasin neile silo ette. Ja siis saabus järjekordne üllatus. Nimelt peremees Lukas tõi tallu koera. Vaene väike oli tänavale vistud, kõhn nagu luu ja väga arg. Niisiis minu järgmine töö oli koerakuudi koristamine. See oli suur kuut, rohkem nagu tall või poks. Kogu trään tuli välja vedada- plekitükid, penoplast, torud jne jne. Ja seal oli jäle raipehais. Üks siil oli nurka ära koolend, aga minu arvates pidi seal ikka midagi veel olema, et see nii hullusti lehkas. Sain siis lõpuks kõik välja veetud ja oli aeg sööma minna. Pärastlõuna anti mulle vabaks! Viisi koera kuuti/ puuri ja panin ukse kinni. Aga kahe minutiga oli krants mull jälle sabas jooksmas. Tuli välja, et ta oli end muurivarraste vahelt läbi pressinud. Täiesti uskumatu. Varraste vahe võis olla vaid 5 cm ja koer nüüd päris kääbus ka ei ole. Aga nii kõhn, et tuli läbi. Läksin siis temaga hoopis jalutama. Jalutasin tunnikese ja tulin tagasi. Käib küll sabas, aga pai ikka naljalt teha ei lase, jookseb eest ära. Söögiga on kah pirtsakas ja kõige suhtes umbusklik. Aga loodetavasti ta harjub ja kosub. Nimi on vaja veel välja selgitada või välja mõelda. Tarantli leidsin kah kuudi koristamise käigus. Surnud.
Nii, siia paar fotot kah juurde :)
No comments:
Post a Comment