6.sept. See oli väga sisukas ja huvitav neljapäev. Hommikul aitasin Dorisel sibulaid puhastada ja kimpu siduda. Siis läksin aitasin pagaritöökojas leiba küpsetada. Kõigepealt taignast pätsid teha ja vormidesse panna, siis väljas leivaahjust söed välja võtta ja ahjupõrand puhtaks peast, siis leivad leivalabidaga sisse lükata. Pärast seda läks asi minu jaoks veelgi põnevamaks, nimelt sain aidata tega biodünaamilises põllumajanduses kasutatavaid preparaate. See oli tõepoolest huvitav, aga praegu ma sellest pikalt ei räägi, muidu ma ei jõua oma jutuga tänasesse päeva välja. Pärastlõunal korjasime ploome. Väga palu ploome. Ikka väga palu. Ja siis me puhastasime neid kuni hilise õhtutunnini. Muist läks kompotiks, muist kuivatamiseks, muist napsi tegemiseks.
7. septembri hommikul pakkisin asju, aitasin juustud, jogurtid ja piimad auto peale laadida ning sõitsin koos Katarinaga (piimaköögi tööline) Grazi maheturule. Sealt läksin ise edasi Grazi rongijaama ning sealt rongiga Leibnitzi ja siis bussiga edasi Leutschachi ja siis edasi jalgsi. Mind jälitas mingi suur must pilv, nii et kiireendasin sammu, niivõrd kui see suure koti ja veel suurema palavusega võimalik oli. Paremal ja vasakul olid suured humalaistandused ja maisipõllud. Kohati ka õlikõrvitsapõllud. Jõudsin õnneks täitsa kuiva nahaga (või tegelikult ikka päris higisena) kohale. Mind võeti taaskord suure lahkusega vastu ja tutvustati majapidamist ja talu ümbrust. Tegemist oli võrdlemisi väikese kohaga. Neil on vaid ca 5 ha maad, millest osa on viinamarjaistandus, osa mustsõstrapõõsaistandus ja ülejäänu mets. Ringkäik viinamarjaistanduses oli väga maitsev. Keldris mahlatünnide vaatlus polnud ka kehvem. Õhtul sain juba veidi kaasa aidata mahlapudelite etiketeerimisega.
8. september algas kena suure hooga- alustuseks sõitsime kõrvitsaseemneõlipressi juurde, et lasta õli pressida. Huvitav oli see, et külmpressitud õli kõrvitsaseemnetest ei tehtagi, sest see ei säili, on mõru maitsega ning hoopis kollane, mitte must nagu tavaline kõrvitsaseemneõli. Niisiis kõigepealt seemned jahvatatakse, siis röstitakse koos veega (et põhja ei kõrbeks) üle 100 kraadi ning siis pannakse pressi alla. Ja siis tuleb ilus must hea lõhnaga õli. Pärast seda atraktsiooni läksime Franzi juurde tagasi, panin jalga kummikud ning sõitsime mustsõstrapõõsaid rohima. Vaesed sõstrad ei paistnud nõgeste ja metsvaarikate vahelt peaaegu väljagi. Kui nõgestest villand sai, sõitsime tagasi ja jõudsime ennelõunat veel mõned pudelid etiketeerida. Siis sõime lõunat, tegime pooletunnise pausi ja siltide kleepimine läks edasi. Pärast seda läksin väikseid sõstraid ja arooniaid kõplama. Põõsad olid heina sisse kohati nii ära kadunud, et pidi kaua otsima. Kõplasin seal mõni tund aega, siis sain enam vähem valmis ja Franz tuli andis mulle järgmise tööotsa- nimelt vaarikate korjamine. See oli vähe toredam. Palju me ei korjanudki, ainult väikse kausi. Pärast seda võtsime kaasa koera Fipsi ning läksime metsa seenele. Pikk ja seiklusterohke seenelkäik oli - järsud nõlvad, natuke läbi soo ja nõgeste ja põldmarjade. Aga naasie suuuuuuure korvitäie sirmikute ja kukeseentega. Ja siis tuli juba õhtusöögi aeg- paneeritud sirmikud koduse majoneesiga! Mmm, see oli hea.
9. september. See oli pühapäev, kui ma nüüd puusse ei pane. Hmm. Siis me käisime matkamas koos Fanzi abikaasa Helga ja tema õdede ja nende lastega. Ronisime mäe otsa, jõime seal klaasikese mahla ja tulime jälle alla tagasi. Tegelikult kestis see muiugi kauem ja oli palju ilusam, kui sellelt eelmisest lausest välja võib lugeda. Sillakesed, ojad, kosed, ilus vaade jne jne. + Kaks koera ja toredad inimesed. Pärast seda väljasõitu sõitsime korraks koju tagasi, ma võtsin oma ID kaardi ning siis sõitsime Sloveeniasse lõunatama (hiline lõuna, kell oli juba 16). Sloveenias on nimelt odavam söök. Täitsa tore oli. Kuulsin sloveenia rahvalaule ja puha. See oli muiugi ainult väike kohvik piiri ääres, aga ikkagi. Siis käisime veel Steiermarki kõige lõunapoolsemas tipus ja ära. Tagasiteel võtsime teeservast kaasa kõik prügi, mis silma hakkas. Franz teeb seda nimelt alati, kui ta just kiirteel ei sõida. See on tal selline hobi. Ja ta ütleb, et see ongi põhjus, miks tal auto alati nimoodi haiseb :D
10. september, see oli juba eile. Eile.... hmm.. ah jaa, meelde tuli. Eile käisin Franzi naabertalu külastamas. See on samuti biodünaamiline talu. Seal elavad Robert ja Judith, kellel on 80 lammast ja üks eesel. Ja siis veel palju viinapuid ja mustsõstraid ja metsa. Ja neli väikest jõmpsikat. Ja kaks suurt külalistemaja. Seal tegin ainult väike ühepäevase visiidi. Aitasin lammaste aed edas nihutada, et loomad värsket muru saaksid. Selle käigus lipsas aga eesel Emil aiapraost välja. Eesel oli aga lammaste karjajuht. Seega tema järel jooksid tänavale ka lambad. Ja nende kõigi järel jooksis Robert. Ja siis mina. Ja siis veel kaks autojuhti, kes olid parasjagu mööda sõitmas. See oli päris naljakas. Õhtupoolikul läksin tagasi perekond Musterite juurde. Õhtul oli rahulikum. Käisin ainult vaarikaid korjamas. Ja söötsin kanu.
11. september. Hommikul täitsin kõrvitsaseemneõlipudeleid. Muudkui üks liitrine pudel teise järel täitus lõhnava tumeda õliga, mis voolas tünni kraanis nagu must tõrv. Siis kleepisin pudelitele sildid peale. Ning siis pakkisin asjad ja sõitsin Franziga kaasa mahetalusid kontrollima. Härra Muster on nimelt kontrolör. Sõitsime ühte tallu, siis teise ( mist oli juhuslikult see sama, kus ma ka juba käinud olen, Birnstinglite õunaistandus. See oli tore taaskohtumine). Ja kolmas koht oli kusagi eriti kaugel. Sinna sõitsime päris mitu tundi. Vahepeal käisime lõunat söömas. Siis sõitsime üles mäkke. Mõlemal pool teed oli ainult mets-mets-mets. Peaaegu nagu eestis, aga nõlv oli tunduvalt järsem. Ja siis ütles auto, et kütus saab kohe vasti otsa. Mõtlesime juba plaane, kuhu ööbima jääda ja mida hommikusöögiks otsida, kui jõudsime ikkagi lõpuks kohale. See oli eriti suure elumajaga talu. Ja majas oli lift! Ja uks käis sõrmejäljega lahti ja elutoast avanes imeilus panoraam. Võttis täitsa pahviks. Noh, siis aasime seal natuke juttu, Franz täitis ankeedid ära ja õnneks saime perenaiselt paar liitrit diislit, et edasi sõita. See oli ilus koht. Niisiis tegime seal ühe mõnusa jalutuskäigu koos koeraga. Ilm oli ilus, vaade oli ilus. Kõik oli nagu tellitud! Siis sõitsime veidi maad tagasi, kus Franz mind ühte rongijaama pani, kust sain edasi Grazi sõita. Grazist sõitsin edasi trammi ja bussiga Fassbergi (Grazi külje all). Ja siin ma nüüd olengi. Ei tea veel täpselt, mis mind homme ees ootab, sest jõudin kohale pimedas ja loomi pole veel näinud. Aga pererahvas on taaskord lahke ja igati tore ning usun, et sellest tuleb üks järjekordne positiivne kogemustepagas. Kui ma ei eksi, siis siin on lehmad ja kanad. Aga ma pole neid veel näinud. Siin olen kuni 14. või 15. septembrini ja siis sõidangi juba oma viimasesse peatuskohta Burgenlandis. Täna lubasin pilte ka panna. Siin nad on:
No comments:
Post a Comment